Teha oli vaja grupitööna helikaardid.Tegime Tameriga siis:
Helikaarte on kolme tüüpi: arvuti emaplaadile ehitatud helikaardid ning sisemised ja välimised helikaardid.
Helikaardi tüüpilised parameetrid:
digiteeeritud heli kodeerimisbittide arv, ulatub 8-st kuni 32-ni (salvestamisel ja taasesitamisel võivad olla erinevad);
heli diskreetimissagedus, tavaliselt 8 kHz kuni 44,1 kHz (stereoheli taasesitus). Stereoheli taasesitamisel kasutatakse AD PCM- modulatsioonimeetodit;
süntesaatori tüüp ja häälsus (võib olla 20- häälne ja enam). Kaasaegsed kvaliteetsed süntesaatorid on WT- toetusega ja vähemasti Yamaha kiibikomplekti OPL3 (FM süntees) või OPL4 (FM/WT) kasutavad;
IMA- programmi vms. tarkvara olemasolu helifaili pakkimiseks- esitamiseks, kasutades AD PCM- modulatsioonimeetodit;
MIDI- liidese olemasolu ja ühilduvus MIDI üldtingimustega (General MIDI). See standard unifitseerib kasutatavate muusikariistade nimestiku, samuti helivaljuse , mitmehäälsuse, tämbri, modulatsiooni ja muud parameetrid;
Võimalus kasutada katkestusi üle IRQ7 ja DMA-d üle DMA3 (oluline vältimaks kaardi installatsiooniraskusi ülekoormatud arvutis);
Digitaalse signaaliprotsessori (DSP) olemasolu. Võimaldab näiteks kõne äratundmist, 3D- heliefekte jne. Mõnedes kaartides kasutatakse DSP-d ka muusikasüntesaatorina ja/või Sound Blasteri kaartide emuleerimiseks;
Mikseri olemasolu. Mikser võimaldab helisignaale segustada (mida rohkem sisendeid, seda parem).